
Jõululaternad lasteaeda.

Jõuluehteis sirelipõõsas (uus trend!!!:-))

Tõelisel päkapikul on vähemalt kaks mütsi!

Aknakaunistused ja kingiootel päkupikumüts Mattiase toas

Emmele ka mõni lumehelves.
Mattiasel oli kohe selge, mida ta hommikusöögiks tahab - muna! "Ühe söön ära, siis teise, siis aitäh, kõht täis on!" Nii läkski. Pärast selgus, et lasteaias on täna ooteks ka muna :-)
"Lasteaias käinud ära, siis tahan kohe minna sussutama" (st uisutama). Kui seletan, et väga hästi täna ei ilmselt ei õnnestu, kuna emme ei saa samal ajal Irist hoida ja Mattiast uisutama õpetada, on Mattias leidlik - aga teie olge väljas, mina ise uisutan!
Olid siis lasteaias laternad sirelipõõsa külge riputanud, päris armas!
Kodus hakkasime jõuludeks kaunistama. Mattias oli väga õnnelik, hõiskas "Hurraa!!!" ja "Aitäh, emme!". Panime välja päkapikuga jalamati ja uksele kaunistuse ja Mattiase aknale lumehelbed - Mattias pani emmele ka kolm lumehelvest. Rõdul on meil nüüd latern ja küünal põleb seal praegugi. Mängiti päkapikumütsidega ning üks neist on nüüd aknale valmis seatud ja ootab päkapikke, kes kommi tooksid. Ja Mattias: "Aga kuhu me mähkmislaua paneme?" Tegin, nagu ei saaks aru (selle kohal oli meil möödunud aastal kuusk) - "Miks seda on vaja kuskile panna?" Mattias: "Aga kuuse paneme sinna!" Uskumatu, kui hästi ta mäletab!
Kaunistasin vist üldse esimest korda nii varakult. Lapsed annavad jõuludele ikka erilise sära. Mulle on alati jõulud meeldinud, aga mingil hetkel tundusid olevat ülekaalus kommerts ja kohustused. Nüüd, nähes laste tõeliselt siirast rõõmu ja vaimustust, annab see nagu endalegi loa nautida, uskuda ja luua sala- ja võlumaailma. Ja sellest, et lund pole, pole absoluutselt midagi. Nii harjunud juba sooja ja rohelise novembri-detsembriga, et ei tunnegi sellest puudust.
.